No tere varahommikut...
Kell on 4.40 ja mina  istun ninapidi arvutis...Ees on kohvitass ja kõrval vardad. Eile alustatud vaarikapunased sõrmikud on päris hästi edenenud, aga praegu ei koo....hoopis töötlen tehtud fotosid. Keeruline....Aga seda tegemata ei tule ka kogemust. Öeldakse ju et muudkui pildista ja pildista, küll need ilusad ja korralikud tootefotod ka siis kunagi tulema hakkavad. :-)
Elame-näeme...
Aga sõrmikud on siis praegu just nii kaugel-

Õues on maa ja taevas koos....tegelikult on soe ja mõnus....Aga selle ilma pärast kohe tuli tahtmine midagi erku näppide vahel hoida....Nii et - kellele vaarikakarva voltäärega sõrmikuid??? Ühed hakkavad siin vaikselt arenema...

Ühtede koeravillast imepehmete ja muidu mõnusate sõrmikute saamislugu...
Algas kõik nii....
Sain täna ( no täpsemalt öösel poole 1 ajal :-D ) postist kätte sellised imepehmed vihikesed...Super mõnusad....hea et suutsin ennast keelata ja pole öösel seda pehmust käpikuteks kuduma hakanud... Aitäh "Koeravillast lõng"...

Niimoodi kirjutasin- ise õnnelik nagu põrsas põhus- FB LooLooja lehel....Kohe pidin oma õnne ja elevust jagama...
Ja siis oli korraks pilt selline

Ja nagu arvata, ega siis kui kudumisel hoog sees, ei ole kogu aeg meeles erinevaid etappe jäädvustada. Aga siiski

Nüüd ongi jäänud veel see viimane pöial, siis lõngaotsad sisse peita( no ei ole see minu lemmiktegevus kudumise juures...) . Ja siis sõrmikud vahusesse pesuvette...
Täitsa kuivad juba....Tahavad veidi aurutamist.

Koeravillastel kinnastel on minu arvates üks hea omapära....mida rohkem kannad ja pesed, seda pehmemaks, karvasemaks, mõnusamaks nad lähevad.

Õues imeline talvepäev...parajalt kraadi või kahe jagu külma, imeilus sinisinine taevas kus särab  päike......lihtsalt super....
Aga mina naudin toas lõnga pehmust näppude vahel ja  varraste rahustavad krõbinat.
Ja ehk suudan ennast neist korra eemale rebida ja ka õues pisikese tervisetiiru teha...ei luba, aga elame-näeme .